Artiklid

Eesti polt ja vene mutter


Dimitri Klenski, 2008

Kuidas elada, hoidmata kivi hõlma all?

Hiljuti rääkis professor Rein Einasto Postimehes ohtudest, mis ilmnevad seoses Eesti valitud ameerikaliku valitsemise teega. Kuid samas arvab teadlane, et kodanikuühiskonna edendamist segab see, et me pole väljunud nõukogulikust õigusruumist.

Minu arvates on kõige suurem viga see, et me oleme liiga enesekindlad, ja kui astume ämbrisse, hakkame kohe otsima vigu ja põhjuseid mitte iseendas, vaid ikka kuskil mujal.

See paistab eriti hästi silma, kui käsitleme "vene küsimust" Eestis.

Põikpäiselt ühitades ühitamatut

Miks meil õitseb russofoobia? Millest ta toitub? Vastus sisaldub ka selles, et eestlased ja venelased on väga erinevad ja seetõttu võiks rääkida isegi etnilisest ühtesobitamatusest. Kõiki katseid integreerida venelasi Eesti ühiskonda võiks võrrelda sooviga keerata tollise keermega poldile mutter, millel on millimeetrine keere.

Pronksööd tunnistasid integratsioonimüüdi krahhi - seda pole kunagi olemas olnudki! See projekt, mille maksumust hinnatakse miljarditesse Eesti kroonidesse, oli algselt vajalik puru silma ajamiseks - näitamiseks, et rahvustevaheline dialoog justkui toimib. Integratsioon kujunes "vene küsimuse" tsiviliseeritud lahendamisest teadliku keeldumise suitsukatteks.

Uue, nüüd lõimumise programmi autorid pole arvestanud sooritatud vigu ja möödalaskmisi. Nüüd on asi veel ebamäärasem. Soovitakse uuel moel keerata "eesti" poldile sedasama "vene" mutrit, teades, et eestlased ja mitte-eestlased (moodustavad riigi elanikkonnast kolmandiku) erinevad üksteisest hulga parameetrite poolest, milleks on nii mentaalsus, temperament, usutunnistus, kõlblus, ajalooline (sh ka riiklusealane) kogemus, erinev maailmatunnetus.

Kodanikuühiskond ja monoetnilisus

Rahvuslike erinevusi võib suures osas harmoniseerida kodanikuühiskonna tingimustes. Kahjuks räägitakse sellest enamasti propagandistlikel eesmärkidel. Meie rahvuspoliitikas asendatakse kodanikuühiskonna mõiste tihti multikultuursusega.

Rahvuslikus vingus viibivatest eestlastest võib aru saada. On suur vahe, kas lubada rahvusvähemustel tegelda taidlusega - laulda romansse ja mängida balalaikat - või piirata venelaste õigust olla valitud kohalikku võimuorganisse ning hääletada parlamendivalimistel.

Tänaseks on juba kõigile selge, et Eesti loob monoetnilist riiki ja ühiskonda. Kõiki ülejäänud etnilisi gruppe vaadeldakse kui midagi irratsionaalset, kellel lubatakse humaansetel kaalutlustel mängida multikultuursust, hingata Eesti õhku, tasuda makse, teenindada tiitelrahvust, tehes tema eest ära "musta töö".

Tänaseks on sellest läbi imbunud kõik Eesti riikliku ja ühiskonnaelu sfäärid. Just see tee viibki tupikusse. Väärib kordamist, et rahvustevahelisest vastasseisust ja vastastikusest mittemõistmisest vabanemise fundamentaalseks abinõuks on üksnes kodanikuühiskond, kus prioriteediks ei ole mitte rahvus (vereprintsiip), vaid elanikud (territooriumi printsiip).

Tsiviliseeritus ja traibalism

Tsiviliseerituse "lill" on ülimalt rikas ning hõlmab endas palju muid "kroonlehti", mida ei ole Eestis (ja ka Venemaa ei ole siin erand) veel kaugeltki täielikult omandatud.

Nii Eesti riik kui ka Eesti ühiskond ei ole veel lõpetanud oma kujunemist tänapäeva lääneeuroopalike konditsioonide tasemeni. See on fakt, kuidas keegi ka ei neaks ajalugu ega kirjutaks seda ümber.

Rahvuslikest alaväärsuskompleksidest läbi imbunud uusrikas Eesti poliiteliit ei ole suuteline ega võimeline tunnistama, et Eesti riik ja ühiskond ei ole siiani vabanenud paganlikkusest ja traibalismi rudimentidest, mis on suureks takistuseks kodanikuühiskonna kehtestamisele.

Juhtus nii, et eestlastel ei ole kunagi olnud oma aristokraatiat ega oma aadliseisust ning praktiliselt puuduvad sügavate juurtega ohvitserkonna traditsioonid. Oma sügava jälje rahvuslikku eneseteadvusesse on jätnud seitsesada aastat pärisorjust, kusjuures eesti talupoegade mõisnikeks ei olnud eestlased. Sellest ka ülitundlikkus võõraste suhtes.

Tänane Eesti kompenseerib ahnelt ja tormakalt (mis toobki endaga kaasa rumalused, arusaamatused, ekstsessid koos ajaloolise revanši elementidega) oma varjatud mahajäämust, mis ei luba täita euroopalike normide tähte ja vaimu, eriti kui tegemist on rahvusvähemuste kaitsega ning kodanikuühiskonna ülesehitamisega.

Ja veel üks venelasi ärritav moment. Nõudes visalt integreerumist ehk assimileerumist, kistakse venelasi tagasi minevikku. Tahtmata surutakse neile peale provintslikkust, talupoeglikku ja protestantlikku maailmatunnetust, koguni vähem vaimset elulaadi.

Tõsi on, et enamjagu sellest ei ole eestlaste süü, vaid häda, kuid ebaõiglane on elada oma komplekse välja venelaste peal, seda enam et Eestist sai Euroopa Liidu liige. Kas see ei toonud kaasa kohustust elada kõiges euroopalikul moel?

Rahvusdemokraatia: kas "sametine"?

Kuid see ei ole ainuke põhjus, mis selgitab tõkkeid, mis segavad elamast eestlastel ja venelastel inimese moodi, hoidmata kivi hõlma all.

Praegune Vene Föderatsiooni suursaadik Nikolai Uspenski ütles ametisse astudes Eesti Vabariigi presidendile, et kahe keelelis-etnilise grupi dialoogi puudumine on ilmne ning et see probleem on ülimalt keeruline. Seetõttu on väga oluline mitte teha nägu, et seda probleemi ei eksisteeri. Alles pärast seda võib hakata teda sammhaaval lahendama.

Kahjuks on täheldatav hoopis vastupidine tendents: paljudele kaduma hakkavatele rahvuslikele alaväärsuskompleksidele puhutakse kunstlikult elu sisse ning need toidavad hurraa-patriotismi, mis on USA-meelse presidendi Toomas Hendrik Ilvese ajal saanud riikliku poliitika osaks.

See on tingitud valitsevast etnilise demokraatia ideoloogiast, see tähendab, et demokraatia eksisteerib üksnes või eelkõige eestlaste jaoks. Meie päevapoliitika olemuseks on kahjuks venelaste assimileerumine või nende väljatõrjumine riigi piiridest.

Tahtmatult tulevad silme ette nõrgad assotsiatsioonid natsionaalsotsialismiga. Eestis solvutakse selliste võrdluste peale, kuid mille poolest erineb valimisõiguste äravõtmine juutidelt Natsi-Saksamaal kodanikuõiguste puudumisest kahel kolmandikul mitte-eestlastel?

Üha rohkem venelasi tunnetab oma nahal, et neid tõrjutakse teadlikult ja sihikindlalt rahvustevahelisse konfrontatsiooni eestlastega. Seega ei ole asi üksnes rahvuslikes kompleksides ja etnilises erinevuses, kui räägime kodanikuühiskonna puudumisest Eestis.

Eestil on ka teine eesmärk - teadlik konfrontatsioon Venemaaga, mille arvel meie riik kaupleb Läänelt salakavalalt välja nii turvalisusetunde kui ka rahalise toetuse. Seejuures aga ignoreeritakse kergemeelselt kohalike venelaste rahvustundeid, kuna paljudele neist on Venemaa teiseks kodumaaks.

P.S. Ja siis pole ime, kui selle asemel, et häälestuda dialoogile, rakendab võim meetmed politsei ning teiste jõustruktuuride materiaalse baasi ja organisatsiooni tugevdamiseks, nende organite õiguste suurendamiseks massirahutuste ajal. Seega panus tehakse üksnes sunnile ning jõule. Kas me siis ei aima, millega see lõpeb?