Artiklid
Praegusest olukorrast vene keele ümber ei võida mitte keegi
Igor Kuldmaa, 12.12.12 (Originaal vene keeles)
Tallinna Ülikoolis leidis aset Eesti vene gümnaasiumide probleemidele ning multikeelsele õppele pühendatud seminar, mille viis läbi Cultural Studies kursuse juhendaja Piret Peiker. Seminari algul öeldi välja, et antud üritus ei hakka omama liigselt akadeemilist iseloomu ning et seminarist kujuneb eelkõige välja arvamus- ning diskussiooniplats.
Lisaks kulturoloog Tõnis Kahule võtsid seminari tööst osa osa ka kirjunadusteadlane Märt Väljataga, politoloog Raivo Vetik, Tartu Ülikooli õppejõud jm. kõlalised- Seminari avas Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja massikommunikatsioonide professor Valeria Jakobson, kes tegeleb kakskeelse hariduse probleemidega juba alates 1990-date aastate algusest.
Valeria Jakobsoni ettekannet võiks tinglikult jaotada kaheks osaks. Oma esinemise esimeses osas kirjeldas Valeria Jakobson integratsiooni probleeme eesti ühiskonnas ja poliitikas ning olulkorda vene keele ümber (sealhulgas venekeelse gümnaasiumiõppe üleviimist eesti õppekeelele vahekorras 60:40). Käesolev ettekande osa oli eelkõige adresseeritud ürituse väliskülalstele,kes nagu hiljem selgus, ei saabunud Eestisse alles eile. Näiteks Dereck Saunders (Lõuna-Aafrika Vabariik) räägib põgusalt eesti keelt (kuna ta õpetas Võrumaal inglise keelt), Hispaaniast pärit antropoloogia lector Francisco Martinez aga valdab suurepäraselt vene keelt, rääkimata juba inglise keelest, mis oligi seminari töökeeleks.
Valeria Jakobson märkis, et diskussioon koolide õppekeele ümber sai alguse alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Tinglikult öeldes sel ajal määratleti kaks seisukohta, millest ühte esindas Jaan Kaplinski, teist seisujkohta esindas aga valdav enamus eesotsas Kuningriiklaste erakonnaga, kelle vastavasisulise ideoloogia võttis hiljem üle Isamaaliit. Riigikogu Kuningriiklaste fraktsiooni juhtis Kalle Kulbok, kelle sõnul pole Rootsis türgikeelseid koole ning Prantsusmaal venkeelseid koole ning seepärast oli tema jaoks vastuvõetamatu ning ebaloomulik Eestis tol ajal hariduses väljakujunenud olukord. Haridus- ja kultuuriminister Paul-Erik Rummo vastas selle arvamuse peale juba tollal, et hariduses seda olukorda on võimatu paugupealt muuta.
Mis puutub Jaan Kapilnskisse, siis tema arvates on Eesti venelastel õigus omandada emakeelset haridust, sealhulgas ka kõrgharidust täies mahus. Jaan Kaplinski sõnul ei ohusta venekeelne haridus ei eesti rahvast ega ka Eesti riiki ja et venekeelse hariduse võimaldamisega võiks Eesti olla teistele riikidele eeskujuks. Vastupidine protsess toob aga endaga kaasa venelaste väljatõrjumise Eestist. Valeria Jakobson konstateeris, et kahjuks oli Jaan Kaplinski ideedega tegu hüüdja häälega kõrbes.
Paul-Eerik Rummo oletas hiljem, et venekeelse hariduse küsimust on võimalik radikaalselt lahendada 1997.aastal, kui suurem osa venekeelsest elanikkonnast lahkub Eestist, ülejäänud osa aga assimileerub. Seda aga ei juhtunud, kuigi Eestist emigreerus aastail 1992-1994 ligi 200 000 inimest.
Sel ajal keegi ei mõelnud vene koolide eesti õppkeelele ülemineku protsessile. 1997.aastaks selgus, et midagi polnud valmis ning vene gümnaasiumides eestikeelse õppe tähtajad lükati edasi veel kümne aasta võrra edasi. Keegi ei tundnud huvi, kui palju läheb selline üritus maksma, et selleks on vaja pedagooge ja õpikuid ning et vaja on kujundada avalikku arvamust jne.
Valeria Jakobson märkis, et ajalooliselt on haridus olnud Eestis alati mitmekeelne. XVII sajandi lõpul oli algkooliõpe eestikeelne, kõrgkoolis aga käis õppetöö ladina, hiljem aga saksa keeles (muuhulgas Tartu Ülikoolis). Ajal kui Eesti kuulus Vene Impeeriumi koosseisu, säilis õppetöö kohalikus keeles, 1935.aastal ilmuma hakanud esimese venekeelse väljaande „Gubernskije vedomosti“ tiraaž oli suuremas osas saksakeelne.
Seega võib öelda, et Eesti multikeskkond kujutab endast sajanditepikkust kogemust. Ja ka esimese Eesti Vabariigi ajal toimus õppetöö nii eesti kui ka venekeeles. Sama tendents säilus ka nõukogude ajal – keegi ei keelanud eesti soost lastel omandada emakeelset haridust. Eesti keeles oli võimalik omandada mistahes astme haridust, kusjuures paljudes kõrgkooli õppeainetes käis õppetöö ainult eesti, mitte aga vene keeles ning seepärast olid vene keelt kõnelevad noored sunnitud jätkama oma haridusteed Moskvas, Leningradis või Pihkvas.
Valeria Jakobson märkis, et keegi pole põhistanud väiteid, miks peab Eesti vene elanikkond õppima eesti keelt, diskussioone peeti selle ümber, mis on olulisem – kas haridus või eesti keel.
Oma ettekande teises osas demonstreeris Valeria Jakobson rea sotsiologiiliste uuringute tulemuste põhjal koostatud tabeleid, mis puudutasid venelaste eestikeelset õpet. Tervikuna oligi küsimus niiviisi püstitatud – mis on olilisem – kas osata hästi eesti keelt või tunda hästi õppeaineid? Kas eestikeelne õpe aitab paremini tulla toime tööturul, sotsiaalses plaanis jne?Esitatavadandmed kuulusid ajavahemiku hulka, kus üleminek eesti õppekeelele alles algas. Seminarist osavõtnutele räägiti, et eesti õppekeelele ülemineku reaalseid tulemusi võib näha alles mõne aasta pärast, kui eesti õppekeelele ülemineku programm käivitatakse täielikult, kuid vaatamata sellele Valeria Jakobson konstateeris, et sotsioloogilised näitajad osutavad asjaolule, et sõltumata suhtumisest eestikeelsesse õppesse ei ole keegi küsitletutest seadnud kahtluse alla eesti keele omandamise vajalikkuse.
Seejärel tehti algust aruteludega, millede lühikokkuvõtte Postimees.ru proovib siinkohal esitada.
Rääkides eesti keele omandamise võimalustest ning keele rollist ühiskonna integratsiooniprotsessis märkisid üritusest osavõtjad, et ülimalt oluline on ühtse suhtlemiskeskkonna olemasolu, milledeks sobivad väga hästi igatliiki avalikud asutused nagu klubid ja baarid. Samas lisati, et Tallinnas pole selliseid kohti küllaltki palju. Reaalselt on aga võimalik saavutada venelaste poolt emakeeles rääkimise õiguse ning ühiskonnaelus osavõtmise õiguse austamist.
Piret Peiker osutas kahele vastastikku välistavale olukorrale, kui jutt käib suhtlemiskeelest. Ühelt poolt on vene keel Eestis rahvusvähemuse keeleks ning vene keelt tuleb austada, teisalt aga peab tõelise demokraatia korral olema riigis mingi üks keel.
Frnacisco Martinez märkis, et tema arvates suhtutakse Eestis vene keelde halvakspanuga ning teda ei austata.
Märt Väljataga sõnul on keeleküsimus äärmiselt ülepolitiseeritud ning et tema arvates on koolireform väär samm, rääkimata juba sellest, et see reform on vastuolus vene kogukonna soovidega. Loomulikult eksisteerivad antud küsimuses mitmesugused seisukohad, kuid minu arvates on enamik venelastest reformi vastu.
Raivo Vetik toetas oma kolleegi, märkides seejuures, et antud küsimus on väga ülepolitiseeritud, kuna Eesti positsioneerib ennast rahvusriigina, mistõttu riik tarvitab küllaltki tihti venelaste suhtes vägivalda. Vägivalda – akadeemilises mõistes... Vägivalda, mis on antud juhul absoluutselt vastuvõetamatu. On loomulik, et ühiskonnas on pinget, kuid vaja on sälitada mingit tasakaalu.
Francisco Martinez tundis huvi, mida Raivo Vetik mõtles vägivalla all, kas pealetungi venelaste rahvuslikule identiteedile? Francisco Martinez leidis et rahvuslik identiteet ei ole inimõiguseks.
Märt Väljataga selgitas, et Eesti Vabariigi põhiseadusesse on pandud kirja väga palju häid sõnu, millised annavad koolidele keeleküsdimuses väga palju vabadusi (nagu näiteks valida vabalt koolide õppkeelt), kuid valitsus, kelle poolele asus ka õiguskantsler, võtab appi igasuguseid trikke, et venekeelset õpet mingil juhul mitte lubada.
Samas leiti, et „vägivalla“ näol on tegu liiga järsu terminiga ning otsustati peatuda „sunnil“ ning „surve avaldamisel“.
Seminarist osavõtnud jõudsid järeldusele, et Eestis pole venelastel õigupoolest mingeid valikuid, demokraatlikus riigis peab aga kindlasti olema valikuvabadus. Märgiti, et Soomes, kus rootslasi on soomalstest prontsentuaalses mõttes väga palju vähem (muidugi siinkohal ei puudu ka ajalooline taust), on rootsi keel siiski Soome riigikeeleks.
Dereck Saunders rääkis, et Lõuna-Aafrika Vabariigis on üksteist riigikeelt ja esitas küsimuse, et mis ei või Eestis olla kaks riigikeelt.Dereck Saundersi arvates võimaldaks kaks riigikeelt saavutada tänu kultuutrivahetusele kõrgemat integratsioonitaset. Francisco Martinez avaldas Dereck Saundersile toetust.
Märt Väljataga võttis seminaril kõneldu kokku järgmiselt:praegusest olukorrast vene keele ümber ning vene keeles õpetamisega ei võida mitte keegi.
Kohalviibinute ühine arvamus oli, et kuigi poliitikud mängivad omi mänge, pole rong siiski veel läinud ning olukorda vene keele ning venekeelse haridusega on veel võimalik pöörata nii, et sellest võidaksid kõik osapooled ning selles mõttes on äärmiselt tähtis neid küsimusi arutada, et töötada lõppude lõpuks välja konkreetseid samme.
Üks kohalviibinutest pidi lahkuma ning ta suundus ukse poole. Ta püüdis ust avada, kuid uks ei andnud kurjakuulutavalt järele. Teda püüti aidata, kuid siis selgus, et ust on võimatu väljastpoolt avada. Siis üritati helistada kolleegidele, kes võisid sel ajal majas töötada – kuid samuti tagajärjetult. Ja siis kostusid koridoris kellegi sammud....
See oli pääsemine.