Artiklid
Me tulime Teie juurde professor ja vaat millises küsimuses
Jevgeni Kapov, 13.08.12 (Originaal vene keeles)
Autori kollaaž
Minu vaimusilma ette kerkib järgmine pilt: professor Marju Lauristin viib abiturientidega läbi intervjuud, nemad aga räägivad professoriga, võttes seejuures abiks unustamatu seltsimehe Šarikovi sõnavara. Professor intervjueerib abituriente ning järsku taipab, et hakkab tasapisi mõistust kaotama. Pole ka mingi ime, kui järsku tuleb sinu juurde keegi noormees ning lausub kuulsad sõnad: „Me tulime Teie juurde professor ja vaat millises küsimuses“. Ja nüüd sai professor Lauristinil mõõt täis.
Marju Lauristin leiab, et koolilõpetajate võime arutleda langeb aastast aastasse, et koolilõpetajad ei suuda leida vastuseid isegi kõige lihtsamatele küsimustele.
Marju Lauristini sõnul on sellise kurvastama paneva asjaolu põhjus selles, et õppetöö koolis on suunatud üksikutele faktidele ning kuupäevadele, et lapsi praktiliselt ei õpetata otsima vastastikuseid seoseid nende asjade vahel, mida nad näevad ja mida nad selgeks õppisid.
Marju Lauristin leiab, et ebapiisav võime arutleda torkab silma ka nende koolilõpetajate puhul, kellede õpitulemused on väga head. Marju Lauristini arvates ei oska koolilõpetajad mõista küsimuste tähtsust, kui jutt ei käi just faktidest.
Niisiis professor, me tulime samuti Teie juurde. Kuid meie küsimus seisneb selles: kuidas Teie, elukogenud ning soliidse teadmistepagasiga naisterahvas muutusite nii „ootamatult“ nägijaks? Kas Teie kannatustekarikas lõpuks katkes ning Te ei suuda enam rahulikult pealt vaadata, kuidas Eesti tulevik Teie tudengite näol on kaotamas aastalt-aastasse „võimet arutleda“? Igal juhul võib Teid tänada avameelsuse ja aususe eest, aga ka selle eest, et Te lõpuks hakkasite nimetama asju nende õigete nimedega. Kuigi haridus- ja teadusminuster pole Teiega kategooriliselt samal arvamusel.
Haridus- ja teadusminister Jaak Aviksoo vastas professorile: „Tänased koolilõpetajad on paljuski targemad neist koolilõpetajatest, kes lõpetasid oma koolitee kümme aastat tagasi või isegi meist, millised me olime omal ajal. Neil on lihtsalt teistsugused teadmised“.
Aaviksoo lisas: „Ajud on täpselt samasugused ja inimene õpib. See ei tähenda midagi, et nad loevad vähem raamatuid, nad loevad teisi tekste. Trükitud raamat oli 50 aastat tagasi põhiliseks tekstiallikaks, nüüd on aga olemas palju metatekste“.
Siinkohal aga tuletaksin objektiivsuse huvides meelde, kes Marju Lauristin õieti on ning milline on olnud tema poolt läbitud elutee. Võtame siinkohal aluseks Vikipeedias sisalduvad andmed: Marju Lauristin – Eesti sotsioloog, intellektuaal, poliitik. Tartu Ülikooli professor. Töölisliikumise tegelaste Johannes Lauristini ja Olga Lauristini tütar. Poliitiku ja teatritegelase Jaak Alliku (Olga Lauristini ja Hendrik Alliku poeg) õde. Lõpetas 1966.aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja sotsioloogia teaduskonna. Kaitses 1976.aastal Moskva Riiklikus Ülikoolis kandidaadiväitekirja.
Ülalnimetatust tuleneb, et tulevane professor õppis oma noorusaastail hästi. Ja kuidas siis teisti – kui töölisliikumiste tegelaste laps oleks neil aastail teinud katset halvasti õppida, siis partei oleks papale ja mammale teinud kohemaid märkuse, et nad ei pööra oma tütre kasvatamisele külladast tähelepanu. Ja ka enamus lapsevanematest – mitte üksnes prominendid, vaid ka lihtsad inimesed olid tol keerulisel ajal pööranud oma näod oma laste poole. Aga õppimine Moskva Riikliku Ülikooli aspirantuuris kõneleb juba iseenda eest.
Jätame praegu kõrvale arutelu kas professorile sügavad ja fundamentaalsed teadmised andnud sotsiaalne süsteem oli hea või halb, kuid fakt jääb faktiks: Marju Lauristin omandas sellised teadmised ning ühes sellega ka õiguse õpetada teisi. Ning tal on mida ja millega võrrelda.
Kuid professor Marju Lauristin, pannes rõhku tagajärgedele, ei soovi samavõrra ausalt ja avameelselt kõnelda hariduse mandumise põhjustest.
Marju Lauristinil on elus vedanud: tema õpiaastad langesid ajale, kui projektist puudus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ühes oma sententsiga “metatekstide rohkusest”. Kui palju „rasva” peab ikka peas olema, et eitada trükitud raamatute tähtsust? Pangem siinkohal tähele, et „põhimõtteliselt teistsuguste teadmiste“ üle arutleb samuti professor, kuigi täppisteaduste oma. Ei saa ju olla võimalik, et kaitseministri amet, kuhu erakond varem suunas Aaviksoo, on avaldanud niivõrd palju mõju teadlase isiksusele.
Kindla peale võib öelda, et Marju Lauristin viis läbi intervjuusidriigikeeles ning pani tähele, et isegi vene abituriendid räägivad eesti keeles küllaltki talutavalt. Teisiti ei saagi olla, kuna riigikeele valdamine on põhiline asi, millele riik osutab tähelepanu. Parem ärgu tundku koolilõpetaja Ohmi seadust, õigekirja ja matemaatikat, palju tähtsam on see, et koolilõpetajad teaksid neid aineid halvasti riigikeeles.
Las füüsikat ja keemiat õpeatab pedagoog, kes ise pole nendes ainetes eriti kodus ning kes pole võimeline töötama lastega, palju tähtsam on see, et ta õpetaks oma aineid riigikeeles. Kuigi ka vene keeles õpetamisega pole asjad sugugi paremad.
Ühes Kohtla-Järve gümnaasiumis esitasid lapsed katkendit Vladimir Majakovski näidendist „Lutikas“. Vene keele õpetaja püüdis pealtvaatajaid veenda, et lapsed esitasid katkendi Majakovski näidendist „Saun“. Laste kuuldes polnud sobilik õpetajaga vaielda, kuid fakt jääb faktiks: sellisel moel õpetatakse kooli vanemates klassides vene keelt.
Mis aga puutub antiik- ja Lääne-Euroopa kirjandusse, siis siin on meid ees ootamas täielik tume maa. President T-H. Ilves meenutab, et tema lemmikkirjanikeks olid Cicero, Apuleius ning teised antiikkirjanduse klassikud, praegused vanemate klasside õpilased kergitavad aga neid nimesid kuuldes kulme.
Kas ausatud professor on proovinud rääkida noortega vestluste käigus vabadusest? Oleks väga huvitav kuulata arutelusid käesolevast filosoofiamõistest, lisades talle eesti aktsendi kartulikoorte teemal. Siis oleks professor Lauristin saanud küsimusele: „Mis on vabadus?“ umbes sellise vastuse: „Vabadus on tunnetatud paratamatus vahete-vahel õgida kartulikooori“.
Millisest filosoofia ajaloost me võime üldse rääkida, kui Eestis eksisteerib ainult üks ajalugu – ja seda Mart Laari oma?
Ma tahan näidata austatud professorile pilti koolide viienda klassi ajalooõpikust. Ma näitasin sama üilti 5.märtsil 2010.aastal Riigikogu spiikrile, samuti professorile Ene Ergmale, kui ta külastas Kohtla-Järve Slaavi gümnaasiumi (kahjuks on sellest gümnaasiumist saanud nüüd põhikool). Ene Ergmat tegi valvsaks õpikus olnud tabelis ära toodud planeedi Maa tekke aeg, kuid austatud professorit ei ehmatanud asjaolu, et vastavas tabelis polnud ära toodud ühtki sündmust, mis jäi Jeesuse Kristuse sünni ning Eesti Vabariigi moodustamise vahele.
Kas austatud professorile on teada fakt, et kolme nädala pärast on algamas uus õppeaasta, aga Ida-Virumaa koolides pole siiani uuele hariduskavale vastavaid õpikuid? Muideks professor, lugege neid uusi õppekavasid ning Teid haarab mälestustetulv, mille sisu ei saa olema praeguse haridussüsteemi kasuks.
Kuid pöördugem tagasi professor Marju Lauristini mure põhjuste juurde. Pole saladuseks, et Eestis rakendatakse poliitikavanker hobuse (majanduse, kultuuri, hariduse) ette. Ja sellisele asjade käigule pani omal ajal soliidselt käe külge Marju Lauristin ise. Kellele ta nüüd kaebleb, muretsedes selle üle, et tema juurde vestlusele tulevad noormehed ja neiud ning lausuvad järgmised sõnad: „Me tulime Teie juurde professor ja vaat millises küsimuses“?
Kahetsusega võib nentida, et arutlemisvõimelised koolilõpetajad Eestis praegu harulduseks ning enamus koolilõpetajatest meenutavad üha rohkem Mihhail Bulgakovi tuntud tegelaskujusid, kes mõistavad, et nende tulevik (olgu selleks kasvõi linnapuhastuse allosakonna juhataja ametikoht) sõltub mitte oskusest iseseisvalt mõelda, vaid hoopis oskusest „õigesti arutleda“.