Artiklid
Riigikogu poliitiline vastutus
Sergei Seredenko, 19.12.15 (Originaal vene keeles)
Kui nõustuda nendega, kes loevad Eesti poliitilist režiimi demokraatlikuks, siis see demokraatia omab tervet rida puudusi – nii institutsionaalseid kui ka tavalisi.
Režiim, mis pidevalt demonstreerib enda vasutustundetust, sunnib üha sagedamini pöörduma „poliitilise vastutuse“ küsimuse poole. Eestis mõistetakse seda juriidilist terminit kahjuks valesti, eelkõige kui erakonna kaotust valimistel. Tegelikult aga kujutab „poliitiline vastutus“ endast võimuorganite ja ametiisikute vastutuse eriliiki.
Riigikogu jaoks võiks see olla põhiseaduses ettenähtud juhtudel (minu arvates vigadega) laialisaatmine (erakorralised valimised) ning seaduste tunnistamine põhiseadusega vastuolus olevateks, mis tähendab nende tühistamist Riigikohtu poolt. Võimude lahususe põhimõte (erinevalt nõukogude võimust) seisneb mitte selles, et kohtud on sõltumatud, vaid hoopiski selles, et põhiseaduskohus võib seadust tühistada.
Just viimasega on Eestis tõsine institutsionaalne ning praktiline probleem. Konstitutsioonilisest avaldusest selle kohta, et Eestis võetakse seadusi vastu kooskõlas Põhiseadusega selgub, et iga Põhiseadusega vastuolus olev seadus peab olema tühistatud kas parlamendi enda või Riigikohtu Põhiseadusliku järelevalva kolleegiumi poolt. Midagi sellist aga reaalselt ei sünni. Uues Riigikogu poolt vastu võetud kohtute seaduses „unustati“ mainimast põhiseaduses nimetatud linnakohtuid ja see ei lähe kellelegi korda. Terve konstitusiooniline instituut lõpetas eksisteerimise. Samamoodi parlament „kaotas“ konstitutsioonilised „avaldused“, moonutades põhimõtteliselt petitsioonide vabaduse. Siin on ära toodud ainult kõige süütumad näited.
Nimetatu leiab aset seetõttu, et seadusega kindlaksmääratud Riigikohtusse vastava esildisega pöördujate ring on väga kitsas. Nendeks on jõustunud seaduste osas kohtud, õiguskantsler ning kohalikud omavalitsused. Oma olemuselt on tegu vahendajatega. Kohtud enamikel juhtudel eiravad demonstratiivselt seda kohustust (seda ma väidan enda praktika najal), kohalikud omavalitused aga võivad taotleda üksnes nende seaduste tühistamist, millised rikuvad nende õigusi.
Abstraktse kontrolli täiust omab üksnes õiguskantsler. Tavaline kodanik aga ning isegi Riigikogu liige ei saa Riigikohtusse põhiseadusliku järelevalve probleemiga pööduda. Viimane ei sümmeetriline: Riigikogu liige võib algatada seaduseelnõud ning hääletada seaduseelnõu poolt, kontrollida aga kas tema poolt vastuvõetud seadus vastab põhiseaduse sätetele ta ei saa. On teada juhus Silver Meikariga, kes algul hääletas seaduse poolt (nagu seda nõudis fraktsioon), hiljem aga pöördus Vabariigi Presidendi poole palvega mitte kuulutada seadust välja.
Põhiseadusliku järelevalve protsessi võtmefiguuriks on õiguskantler. See ametkoht on eesti vastus küsimusele, kes ajab habemeajaajal habet. Omamoodi põhiseaduslik prokurör. Osaliselt positiivsena sellel ametikohal ma võin hinnata üksnes Erik-Juhan Truuvälja tööd. Allar Jõks muutis selle ametikoha poliitiliseks, Indrek Teder demonstreeris huvide konflikti millegipärast ühendatud õiguskantsleri ja ombudsmeni ametikohtade vahel. Nimetatud konflikt on juba algselt programmeeritud, nagu ka konflikt “eestluse” ja “inimõiguste” vahel.
Ülalöeldu viib mõttelem et juurdepääs Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile tuleb teha avatuks kõikidele või et õiguskansleri peab valima rahvas (kui oma kaitsjat parlamendi ülekohtu vastu). Tuletan siinkohal meelde, et Põhiseadusassamblee tahtis nimetada õiguskantslerit „õigusisandaks“ ning tema allkiri pidi seisma seaduste väljakuulutamise otsustel Vabariigi Presidendi allkirja kõrval.
Tegusa põhiseaduskontrolli puudumine muudab põhiseaduse fiktiivseks (juriidiline termin). Nagu ka reaalne võimude lahusus. Mul õnnestus kuulda endise Riigikohtu esimehe Uno Lõhmuse suust, et Eesti seadusandlus muutub üha paremaks ja paremaks, kuna põhiseadusliku järelevalve asju on Eestis üha vähem. Kuid tegu on väära järeldusega. Reaalsed probleemid ei läbi lihtsalt „face kontrolli“.
Kui anda „alguseks“ aunult Riigikogu liikmetele õiguse pöörduda Riigikohtusse, siis ainuüksi see muudab oluliselt riigi poliitilist kliimat. Parlamendiopositsioon saab hakata reaalselt tegutsema. Hakkab tööle doctrina de duo gladii – „kahe mõõga“ doktriin: koalitsioon hakkab vastu võtma seadusi, opositsioon aga jälgima, et vastuvõetud seadused vastaksid põhiseadusele. Selline lihtne liigutus lubab järsult tõsta riigi õiguslikku ning poliitilist kultuuri, kuna seniajani on eestlased näidanud ennast küllaltki kehvade konstitutsionalistidena. Seda on näha isegi sümbolite tasandil.
Vastavalt põhiseaduse sätetele rajaneb see riik vabadusel, õigusel ning õiglusel. Meil on Vabaduse puiestee, Vabaduse välja, Vabaduse kell, Vabaduse sild ning Vabadusrist. Kuid meil pole isegi Õigluse uksekella, rääkimata Õigusest.